26.04-15.06 KÖLER PRIZE 2014.NOMINENTIDE NÄITUS / NOMINEES' EXHIBITON

Näitus leidis aset EKKM (Põhja pst. 35) . Oma töid esitlesid: Jass Kaselaan, Kiwa, Kärt Ojavee, Johannes Säre ja Visible Solutions OÜ.


Köler Prize on 2011. aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi poolt asutatud kunstiauhind, mille eesmärgiks on populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal olulisi kunstnikke ja rühmitusi. Kunstnikud esitavad omal valikul näitusele kaks teost – ühe juba varem eksponeeritud, soovitavalt viimase kolme aasta loomingust, mida võiks ka teatud mõttes pidada kunstniku loomingut defineerivaks teoseks, ning teise spetsiaalselt Köler Prize’ile valminud või Eestis varem eksponeerimata, uue teose. (www.ekkm.ee)


*Visible solutions OÜ

"Kunstiteos, mis koosneb vaid iseenda väärtusest."
Arvan, et see teos oli väga geniaalne, sest see koosneb vaid iseenda väärtusest.
Nagu öeldakse: "Lihtsuses peitub ilu."






*Jass Kaselaan - Nukkude väljak

Väljapanekul eksponeeritavate portreeskulptuuride modellidena kasutasin nukke. Ideaaljuhul on nukul olemas just nii palju jooni, et pidada teda inimese tinglikuks kujutiseks, kuid samas nii vähe individuaalsust, et talle võib kujutlusjõu abil anda mis tahes välimuse ja käitumise. Nukud leidsin majavaheliselt platsilt prügikastide kõrvalt. Nad olid ära visatud - kasutuks, mittevajalikuks tunnistatud. Leid tekitas minus empaatiasegust hirmu, minu tinglik samastumine oli paratamatu. Platsi piiravate majade ananüümsed akenderivid lasid aimata nende taha varjunud elusid. Anonüümseid kulgemisi lõppude, äraviskamiste poole.


Esmamulje oli väga õudne. Kui astusin uksele lähemale, oli näha vaid valget ruumi, mis oli täidetud suurte hallide nukupeadega. Astudes tuppa sisse oli kõik nii hüpnotiseeriv. Nukupead olid asetatud paralleelselt üksteise kõrvale ridadesse, seintel rippusid lasnamäe kortermajadest tehtud fotod ja kuulda oli vaid valjult tiksuvat kella.  See oli väga omapärane ja lahe.

*Johannes Säre - Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku
See teos oli sellelt näituselt minu lemmik, kahjuks polnud seda võimalik nii võimsalt fotole tabada. Tegu oli ruumiga, mille seinad olid mustad,  põrand oli kaetud kividega ning ainuke detail, millele suutsin tähelepanu pöörata oli see lumivalge aken. Kui ma astusin sellele valgust kumavale aknale lähemale, sukeldusin oma mõttete maailma. Minule seostus selle aknaga tulevik. Akna kuma oli nii kaunis, seletamatu ning samas üsna õudne nagu ka tulevik, sest see on ettearvamatu.

*Johannes Säre - Nimeta suitsurõngakahur
Jällegist oli tegu väga lihtsa teosega.
Sisseastudes nägin mustaks värvitud tuba, mille keskele oli asetatud suitsurõngakahur, mis reageeris liikumisele ning hakkas siis suitsurõngaid tegema. See nägi väga effektne välja.